Kas teadsid, kuidas on täpselt restoranide menüüd koostatud? Kui mitte, siis loe läbi järgnev blogipostitus, et saada paremat aimu ja järgmine kord restorani minnes osata paremini menüüd analüüsida ning seejärel tellimise osas edukamaid valikuid teha.

Tagaosa on üldiselt reserveeritud toitudele, mis ei pruugi olla väga head ja loovad. Loogika selle taga on lihtne, karm ja aus. Kui sa oled kõik toidud läbi vaadanud ja sa tõesti ei ole ühestki huvitatud, siis meeleheitlikult pöörad veel menüü ümber, et viimaseid variante üle vaadata. Sealt võid leida igasuguseid “igihaljaid” toite nagu kananagitsad, lõbusad viinerid lastele ja friikartulid. Idee on selles, et kui sa oled pigem tagasihoidlikuma maitsega inimene, siis on see veel viimane võimalus sind endale võita ja meelitama restorani jääda.

Restoranid kasutavad menüüdes positiivseid omadussõnu lihtsalt selleks, et tekitada sinus suuremat isu ja rahulolu juba tellitud toiduga. Tegelikult peaksid aru saama, et need on lihtsalt suvalised sõnad ja ei ütle tegelikult mitte midagi sinu tellitud toidu kohta. Kõige tüüpilisemad sõnad on “legendaarne, “vanaema tehtud” ja “kodune”. Kohe kindlasti ei tee restorani köögis üks legendaarne vanaema koduseid toite, kui sa pole just maailma kõige unikaalsemasse restorani sattunud. Pigem on need ikkagi lihtsad ja tühjad reklaamsõnad, mille ainuke eesmärk on tekitada sinus teatavaid positiivseid seoseid ja nendest välja kasvavaid emotsioone, mis mõjutavad tugevalt sinu tehtavaid valikuid restoranis.

Kirjeldustega mängitakse ka hindade kontekstis. Võib-olla ole sa nõus maksma 12 eurot seaprae eest, aga oled nõus sama rahasumma välja käima, kui seda seapraadi on kirjeldatud kui “maitsvat, õrnal tulel praetud mahenotsut”. Iseenesest on toit ju täpselt sama, aga kirjelduste tõttu muutub koheselt sinu reaktsioon ja valmidus rahakukrut lahti kangutama ning oma krediikaarti tühjendama.

Võib-olla on see juba paljudele teada, kuid sellegipoolest ununeb meil see väljas süües täielikult ära. Täiesti tavaline võte on ümardada hinnad üks sent allapoole, et tekitada tunnet nagu toit oleks tegelikkusest tunduvalt odavam. Näiteks pannakse burgeri hinnaks 6.95 eurot, mitte 7 eurot, sest see mõjub psühholoogiliselt kohe teistmoodi ja tõstab tõenäosusest, et sa ostad endale selle hamburgeri ära.