Restorane avatakse ja suletakse pidevalt ning kogu aeg proovivad uued, alles oma kätt proovivad omanikud teha midagi paremini ja teistmoodi. Siiski ühendab viimaste aastate restoranide stiile mingid ühised tunnusjooned, mis hakkavad ühte toidukohta teistega võrreldes aina enam silma. Ilmselt mängib siin rolli sotsiaalse kopeerimise nähtus: nähakse midagi, mis meeldib ja on edukas ning üritatakse seepeale seda kohe ka järgi teha. Vaatame lähemalt erinevaid iseloomulikke asju viimasel ajal avatud restoranide juures. Ehk oled isegi neid sarnasusi millalgi märganud?

Muide, kui plaanid lähiajal kallimaga restorani minna, aga rahast jääb puudu, siis kiirlaenud on kõige mugavam viis väikeseks rahasüstiks. Enne iga kiirlaenu võtmist veendu, et saad õigel ajal raha tagasi maksta. Kui see tingimus on täidetud, siis kiirlaenud on parim viis väikeste unistuste ellu viimiseks. Kiirlaenu taodeldes saad rahasumma kiiresti kätte, mis on oluliseks eeliseks tavalise ja pikaajaliste pangalaenude ees, mille puhul peab ainuüksi kinnitust mõnikord väga pikalt ootama.

Restorani nimi ei pruugi alati ära öelda, millist toitu seal kohas tegelikult pakutakse. Pizza Roma, Must Kaaviar ja Lõbus Lobster ütlevad kõik konkreetselt ära, millega võiks täpsemalt tegu olla, sest sa saad juba nimest hakata osaliselt menüü sisu tuletama. Aga kui restorani nimi on Pärdik, Viimane Vagun või Saraater, siis pole enam midagi teha, vaid pead ikkagi kodulehelt üles otsima info hinnakirja ja pakutava roogade kohta. Keegi pole päris kindel, kust see trend alguse on saanud. Igatahes leidub Tallinnaski mitmeid restorane, mille puhul pole võimalik ainuüksi nimest midagi aru saada: Dominic, Mix ja Noa Restoran. Ikka peab täpsemaks aru saamiseks kodulehel ringi vaatama või pimedas usus koha peale kooserdama, et juba restoranis endas avastada menüü hiilgavaid (või mitte nii säravaid) saladusi.

Samuti pole keegi kindel, kust ikkagi järgnev trend alguse on saanud. Igatahes on muutunud väga populaarseks restoranid, kus on sisedisainis kasutatud telliskivist seina, mis on pealt tapeedi või krohviga katmata. Avatud telliskiviseinad on muutunud nii populaarseks, et mõnikord võib suuremates maailma linnades jalutada järjest kolme erinevasse toidukohta sisse ja kõik kasutavad seda sama lahendust. Igav? Võib-olla, aga rahvale on see väga meelepärane, kuna see on praegu üks valdavaid sisekujunduslikke trende.

Taaskasutus on praegu toidukohtade sisustamisel väga-väga kuum teema. Aina enam ja jälle on näha seda, kuidas toolid ja lauad ei sobi teoreetiliselt klassikaliste disaini põhimõtete järgi kokku, kuna need on erinevatelt täikadelt ja taaskasutuskeskustest kokku ostetud. Samas ei kliendid ei kurda, kuna sellise tegevuse läbi on keskkond natuke rohkem hoitud ja vähem puid maha võetud. Teise külje pealt võib see mõnikord ebamugavusi valmistada, kuna laud ja toolid võivad olla vägagi erineva kõrgusega. Selle tulemusel võib klientide kogemus veidi kannatada saada.

Menüüd on niivõrd tihti tehtud ebatavalisteks. Need võivad olla tee sees ligunenud, mõnest kohast põlenud või hoopiski niisama mustaks tehtud. Eesmärk pole loomulikult räpasus (ja need polegi mustad selles mõistes), vaid pigem proovitakse traditsioonilistest ja kena välimusega menüü lahendustest mööda vaadata, et saaks hoopiski teistmoodi lahendusi proovida ja katsetada. Samamoodi tehakse ka mitmete menüüs olevate toiduainetega, näiteks pakutakse “dekonstrueeritud” magustoite, mis teiste sõnadega tähendab juustukoogi puhul hunnikut kreemjuustu koos värskete maasikatega. Mõnele meeldib, teistele tundub see kohutav!